Baltisaksa Riesenkampffide perekond oli algselt pärit Hildesheimist Alam-Saksi liidumaalt, kus perekonnal olid kodanikuõigused ja kus nad olid majaomanikud.

Baltisaksa Riesenkampffide perekond oli algselt pärit Hildesheimist Alam-Saksi liidumaalt, kus perekonnal olid kodanikuõigused ja kus nad olid majaomanikud. Sealt rändasid vennad Heinrich ja Hans Riesenkampff 16. sajandil välja hansalinna Revalisse (Tallinnasse). Noorem vend abiellus kolm korda mainekate Revali kaupmeheperekondade tütardega ning tal oli kokku üheksa last. Nii Heinrich kui ka Hans olid Revali Mustpeade Vennaskonna liikmed. Pärast abiellumist said neist Revali Suurgildi, linna eriti mõjukate ja varakate kaupmeeste kutseühingu liikmed. Heinrichi noorim poeg Heinrich langes Poola-Rootsi sõjas 1602 Tõnismäel peetud lahingus, kaitstes Revalit Poola vägede eest.

Kui esimesed Riesenkampffide perekonna liikmed olid veel kaupmehed, siis peagi nende ametialane tegevusvaldkond laienes.

Lisandusid sõjaväelased, arstid, juristid, mõisaomanikud ja -valitsejad. Rootsi kindral Adam Ludwig Graf Lewenhaupt nimetab oma teoses „Karl XII:s Officerare“, mis jutustab Rootsi armee ohvitserkonnast Põhjasõjas (1700–1721), Rootsi ohvitseridena nelja Riesenkampffide perekonna liiget. Kuni Esimese Maailmasõja lõpuni lisandusid mitmed kõrged Vene tsaaririigi ohvitserid ja kindralid, kellest paljud teenisid kaitse- või kasakaüksustes. Ühel teisel Riesenkampffil, Alexander Jegorovitšil, olid sõjaväearstina tihedad sõprussidemed kuulsa vene kirjaniku Dostojevskiga. 1840-date aastate algul lasi ta Dostojevskil mõne aja St. Petersburgis enda juures elada, kus kirjanik õppis mainekas sõjaväeinseneride ülikoolis ning sai sealt leitnandipaberid. Hiljem tegi Alexander Jegorovitš endale nime ka botaanikuna.

17. ja 18. sajandil tõsteti aadliseisusse kokku üheksa perekonnaliiget erinevatest pereliinidest. Sealjuures toimus ka kaks nimemuutust.

1687. aastal omistati ühele Riesenkampffile Rootsi ratsaväekapteni tiitel ning ta nimetas end edaspidi “von Rosenkampffiks”. See perekonnaliin sai hiljem Soome parunitiitli. 19. sajandi alguses sai parun von Rosenkampff Soomes tuntuks kui “Koski Parun” (kärestikuparun), kuna tal oli oluline roll Imatra kanali ehitamisel. Perekond elas Rootsis, Liivimaal ja Soomes. Üks teine Riesenkampff sai 1780. aastal oma teenete eest keiserliku Vene kaptenina Seitsmeaastases sõjas Rooma keiserliku aadlitiitli ja nimetas end sealtpeale “von Rehekampffiks”. See perekonnaharu elas Öseli saarel (tänasel Saaremaal) ja Bessaraabias (tänapäeval Moldova Vabariik). Ka teised perekonnaliinid tõsteti aadliseisusse (vene teenistusaadel ja Saksi aadel), kuid Revali hanseaatidena loobusid nad enamasti aadlitiitli kasutamisest oma nimes.

Kuni Vene magistraadi põhiseaduse kehtestamiseni 1878. aastal oli eespool nimetatud Suurgildi ülesanne esindada Revali omavalitsust ja kodanikke. Kokku oli 21 gildiliiget pärit Riesenkampffide perekonnast. Esimene neist sai gildi liikmeks 1575 ja viimane 1909. Linna viimane raehärra, kes valiti veel vana Lübecki õiguse järgi, oli Justus Riesenkampff aastal 1876. Viimane saksakeelne abilinnapea oli Carl-Alexander Riesenkampff aastal 1918. Nikolai Aleksandrovitš von Riesenkampff (nimetatud ka Rehekampffiks) läks 1892. aastal 5. Ratsaväediviisi kindralleitnandi ja komandörina ühe tsaari adjutandiga sedavõrd vastuollu, et mõlemad lahkusid teenistusest. Ta suri 1904 Kreekas ja on maetud Pireuse Vene surnuaiale. Üks Riesenkampff osales Moskva Ülikooli auliikmena Venemaa seadustiku kodifitseerimises, üks teine Riesenkampff oli Tbilisis Vene suurvürst Mihhail Nikolajevitši poegade kasvatajaks, mõned teised said mõisaomanikeks tänase Poola aladel, ühest sai Vene Keiserliku Teatri direktor, ühest kujurina tegutsenud naisest Sao Paulo/Brasiilia moodsa kunsti muuseumi kaasasutaja ning üks abiellus pašaga, kes oli 1918 Türgi saadikuks Berliinis. Üks teine Riesenkampffide perekonna haru oli 1896 asunud elama Riiga. Nagu ka teised baltisaksa pered olid Riesenkampffide perekonna liikmed Vene tsaaririigi teenistuses esindatud peaaegu igas tollase Vene tsaaririigi osas.

19. sajandi teisel poolel üles kerkinud panslavismi käigus läks venestamine hoogu ka Baltimaades.

Seni suures osas saksakeelses Tartu ülikoolis (saksa k. Dorpat, 1893 – 1918 venekeelse nimega Jurjev) tohtis alates 1893 õpetada veel ainult vene keeles. Sama olukord tabas ka teisi Baltikumi ülikoole. Selle tagajärjel saatsid paljud baltisaksa perekonnad oma poegi õppima Saksamaale. Nii ka Georg von Riesenkampff Riiast, kes alustas oma õpinguid 1913. aastal Leipzigis. Seal jäi ta I. Maailmasõja puhkemise küüsi, registreerus vabatahtlikuna Baieri Kuniglikku 1. jäägrirügementi Aschaffenburgis ning langes 1917 Rumeenias Saksa leitnandina, samal ajal kui teised Riesenkampffid võitlesid lojaalsete tsaarivõimu alamate ning Vene keiserlike ohvitseridena Saksamaa vastu.

Pärast oktoobrirevolutsiooni, segaseid aegu, Vene Kodusõja raskeid võitlusi ning kolme Balti riigi iseseisvumist jäi perekond esialgu elama Baltikumi.

Pärast Eesti iseseisvumist nimetati Tallinna kesklinnas asuv Riesenkampffi tänav 1923. aastal ümber J. Vilmsi tänavaks. Molotov-Ribbentropi paktis kokku lepitud ümberasustamise käigus lahkusid viimased Riesenkampffid baltimaadest lõplikult 1939. aasta lõpus ja 1940. aasta alguses. Enamus neist siirdus Saksamaale. Ainult Karl-Otto Riesenkampff oli endise sõjaväearstina nõukogude võimude poolt Venemaale küüditatud ja suri 1955 Leningradis. Sellest ajast alates ei ela Baltikumis, Venemaal ega teistes endise Vene tsaariiriigi piirkondades (välja arvatud Poolas) enam ühtki tuntumat Riesenkampffide perekonna liiget. Neljast traditsioonilisest (ja tänaseks tegevuse lõpetanud) Balti korporatsioonist Curonia, Estonia, Livonia ja Fraternitas Rigensise oli kahe viimane seenior Riesenkampff (Dr Jürgen Riesenkampff Fraternitas Rigensises, asutatud 1823, ja Carl-Otto Riesenkampff Estonias, asutatud 1821).

Peaaegu 400-aastane Riesenkampffide perekonna ajalugu Eestis oli jõudnud lõpule. See lühiülevaade Riesenkampffide perekonna ajaloost annab ühelt poolt muljetavaldava pildi poliitilistest ja ajaloolistest muutustest ning segastest aegadest Baltimaades ja Vene tsaaririigis. Teisest küljest näitab see sama muljetavaldavalt, kui liikuvad olid mõned inimesed ja perekonnad juba ammu enne meie tänast üleilmastumise ajastut.